TPI Kammerkoori sünnilugu

Kirja pandud Aime Suurpere, Ene Luhari, Jüri Rünkla ja Mati Kutseri meenutuste põhjal.

Kuidas kõik alguse sai

Lugu algas nii. Iga aasta sügisel korraldab Kaunase Polütehniline Instituut isetegevuslaste festivali, kusjuures kutsed saadetakse ka teistesse vabariikidesse. 1965. a. sügisel sattus selline kutse nähtavasti meeskoori ja naiskoori kätte. Kiiruga organiseeriti meeskoori ja naiskoori rahvast väga kirju seltskond, kes sõitiski Kaunasesse esindama TPI-d. Oldi võimelised esinema nelja liiki numbritega – naisansambel; meesansambel; dixieland-orkester; sõnakunst (Mespaku ja Sillaku „Suur ja väike eesel”).

Väljasõit toimus 1. oktoobril. Festival oli väga huvitav ning meie kirju seltskond esines väga vapralt.

Hooajalõpu lõkkeõhtu aastal 1969

Viimasel õhtul enne ärasõitu kogunes väike seltskond stiihiliselt ühiselamus meeste duširuumi ja korraldas seal endale väga mõnusa äraolemise. Need olid Tiia Putting, Maie Argel, Aime Suurpere, Ene Luhari, Mati Kutser, Jüri Rünkla, Vello Mespak, Udo Asmus, Eve Tobber.

Lauldi kõikvõimalikes žanrites kõikvõimalikke laule „Riusu Kaarlist” „Ave Mariani”. Kuna duširuumis kõlab väga hästi, siis sattusid kõik oma laulust suurde vaimustusse. See oli bravuuriga alanud reisi vägev lõpp ja sellise meeleoluga alustati tagasiteed. Bussis ütleski VELLO MESPAK välja idee kammerpundi loomise kohta. See oli 5. oktoobril 1965.

Idee sünni juures viibisid Aime Suurpere, Eve Tobber, Ene Luhari, Tiia Putting, Anne-Liis Valk, Maie Argel, Mati Kutser, Jüri Rünkla, Gunnar Kose, Jaan Ots, Ilmar Vallandi, kes hiljem „kammerpundis” kaasa lõid. Idee algataja Vello Mespak käis hiljem ühe proovi lõpul ütlemas, et ta tuleb järgmisse proovi. Rohkem teda ei nähtud. Ka nooti, mille ta paljundada viis.

Idee oli olemas ja nüüd oli see vaja ellu rakendada. Umbes kolm nädalat kulus läbirääkimisteks ja pühapäeval, 24. okt kell 12.00 viidi läbi TPI Kammerkoori esimene harjutus Lenini puiesteel hääleseade toas. Kohal olid üheksa entusiasti – Tiia Putting, Aime Suurpere, Ene Luhari (Vilde), Maie Argel, Anne-Liis Valk, Jüri Rünkla, Mati Kutser, Ilmar Vallandi, Gunnar Kose.

Kuna arvati, et lihtsate lauludega ei tee ajalugu, hakati kohe väga tõsiselt peale. Esimene laul oli „Crucifixus”-koor Bachi H-moll messist.

Hiljem jätkati samas vaimus. Teiseks looks oli „Halleluuja”-koor Händeli Messiasest.

TTÜ Kammerkoori esimene dirigent Ants Üleoja

Mõne proovi järel liitus seltskonnaga Helvi Uibopuu. Dirigentideks olid Tiia ja Mati. Nii tegutseti vahelduva eduga veebruarikuuni, kuni ükskord „Tööstusprojektis” enne meeskoori proovi sattus ANTS ÜLEOJA juhuslikult peale ja tundis huvi – Mis süsteem on?

Kuna entusiasm ja hoog olid tasapisi vaibumas, osutus see väga õnnelikuks juhuseks. Ants oli ideest väga huvitatud ja 23. veebr. 1966 leppisid Tiia, Aime, Jüri, Mati, ja Ants põhimõtteliselt kokku edaspidi tegutseda Ants Üleoja käe all. Hakati värbama uusi liikmeid.

Kevadsemester 1966

Esimene proov päris dirigendiga toimus 2. märtsil 1966. Hakati rohkem tööd tegema, laulud aga võeti lihtsamad. Esimene laul oli O. di Lasso „Sind unustada ma ei saa”. Hiljem lisandusid Scandelli „Kana” (6. apr.) ja neegri rahvalaul „Set down servant” (27. apr.). Kokku peeti kevadsemestril 12 proovi, neist viimane 25. mail. 2. märtsil oli proovis 17 entusiasti, seega juba täiesti lauluvõimeline koor. Ühtekokku käis kevadel kokku 30 inimest huvi tundmas, mis me teeme. Neist jäi pidama 22.

Hooaja pidulik lõpetamine toimus 31. mail Lenini pst. kooride toas kohvi ja konjakiga. Huvitaval kombel oli meid koos jälle 17, pluss Ants. Valiti ära ka esimesed „päälikud” – Jüri Rünkla ja Aime Suurpere. Lauldi lõpmatuseni oma kolme laulu, püüti veel muudki laulda. Selgus, et on kokku trehvanud väga tore ja lõbus punt. Otsustati sügisel kindlasti edasi tegutseda ja püüda ka avalikkuse ees üles astuda, seega põranda alt välja tulla.

1966/67 hooaeg

Esimene proov sügissemestril toimus 7. sept. 1966. Tulid ka kohe uued laulud – vadja rahvalaul A. Sonnineni seades „Sulisev vesi” ja O. di Lasso „Tik-tak”. Hiljem veel Haydn’i „Sanctus” mingist messist.

Hakati rääkima kõvema häälega, et on vaja kindlasti esineda rahva ees. Samuti, et on vaja hakata Antsule maksma dirigenditöö eest. Sellele vaidles Ants ise kõvasti vastu.

Valiti juurde uusi ametimehi. Kroonikuks Mäido Tõnnus ja laekuriks Enn Laasnurm. Seati sisse igakuine liikmemaks – tudengitele 30 kop., ülejäänutele 50 kop.

19. novembril tähistasime Antsu 30-aastast juubelit ja kinkisime omalt poolt kõvakübara, vihmavarju ning kalossid.

Nii jõutigi esimese suursündmuseni koori elus. TPI Akadeemilise Meeskoori kontserdil Pedagoogilises Instituudis astusime välja kahe lauluga: „Sulisev vesi” ja „Kana”.

SEE OLI 11. DETSEMBRIL 1966. See kuupäev tähistab meie kui tegutseva koori sündi ja jääb meie aastapäevade tähiseks.

Meeldiva üllatusena tõid meeskoori esindajad meile lilli ja andsid üle „SÜNNITUNNISTUSE”.

Esimesel kontserdil laulsid kaasa Aime Trei, Ene Luhari, Tiia Putting, Eve Tobber, Meida Mayer, Mare Kongo, Annika Salundo; Helvi Uibopuu, Mall Tikerpuu, Aime Suurpere, Aet Randlaht, Lemme Nairismägi, Taimi Nahkur, Milvi Soovik-Tõnnus; Maksim Saat, Enn Laasnurm, Gustav Seier, Peeter Jägel; Jüri Rünkla, Mati Kutser, Enn Hendre, Peeter Meris, Mäido Tõnnus.

Kontsert Kiek in de Kökis 1. veebruaril 1973

Järgmisel päeval peeti lühem harjutus ja mindi pühitsema „Kevadesse”. Kuna enne proovis hakkasime õppima Mozarti „Ave Verumit”, proovisime seda ka „Kevades”. Kui hiljem laulsime veel „Sanctust” ja uuesti „Ave Verumit”, tõstis kõrvallaud protesti kirikulaulude vastu. Peeter Meris nägi hulk aega vaeva, et neile selgeks teha – me oleme Konsistooriumi lõpupidu pühitsemas. Lauldi mitu korda „Kana” ja joodi mitu korda konjakit. Ülevas tujus kutsus Maksim Saat kõiki 25. dets. Rannamõisa jõulusid pidama.

Nii tegimegi. Jõulu esimesel pühal sõitsime koos Rannamõisa. Ja kõigepealt kohe kirikusse. Külmas ja tühjas kirikus kõlasid „Ave Verum” ja „Sanctus” väga hästi. Proovisime ka „Tik-tak”-i Edasi põrutasime Max-i suvilasse. Oli üks väärt ja tore pidu. Laulsime ümber kuuse kõik pühalikud laulud, mis me teadsime, õppisime otse noodist ka Schuberti „Püha”. Hapukapsas, kuumad viinerid ja külm valge viin maitsesid imehästi. Laulsime vähemalt sadatuhat korda „Kana”. Igaüks sai ka jõulukingikese, mõni isegi kaks.

1967. aasta üllatas sellega, et Ants läks kümneks päevaks vene kroonusse „videviku vestlusi” kuulama. Ilmusid kaks uut laulu: U. Naissoo „See on meie laul” ja H. L. Hassleri „Tanzen und Springen”.